Appi, ma olen nii väsinud, aga samas ma tahaks lihtsalt terve päeva diivanil istuda ja netis kleite vaadata. Mitte, et mul midagi vaja oleks, aga lihtsalt see tunne, kui leiad mingi ideaalse kleidi ja kujutad ette, kuidas sa sellega kuskil suvel kohvikus istud ja cappuccinot jood... Ja siis paned selle ostukorvi ja jätad sinnapaika, sest noh, tuleb meelde, et mul on juba kümme kleiti, mida ma pole isegi kandnud. Aga tead, ma tellisin lõpuks selle näomaski, millest ma sulle rääkisin! No see, mida kõik TikTokis kiidavad. Ma panin selle eile õhtul peale ja mul on tunne, et mu nahk on nüüd nagu beebi pepu. Või noh, vähemalt ma tahan nii uskuda. Pean lihtsalt meeles pidama, et hakkan seda päriselt ka kasutama, mitte nagu seda eelmist kreemi, mis kuskil sahtlis oma kurba elu elab. Ja mu juuksed vajavad hädasti lõikust, aga ma ei taha minna, sest alati, kui ma ütlen, et „vaid natuke otsi lõigata“, tuleb välja, et mul on uus soeng. Miks nad nii teevad? Ma ei ole emotsionaalselt valmis oma juuksepikkusest loobuma. Ahjaa, kas sa seda uut parfüümi oled proovinud, millest kõik räägivad? Ma käisin poes seda nuusutamas ja alguses tundus imeline, aga poole tunni pärast tundsin, nagu oleksin vanaema lillepeenrasse kukkunud. Ja see ei tulnud maha ka! Nagu, see on ideaalne, kui sa tahad lõhnata 48 tundi järjest, aga mõnikord tahaks lihtsalt... normaalne olla? Igatahes, millal me lõpuks kohvile lähme? Mul on vaja elada läbi kõik su viimased seiklused ja arutada, kas me peaksime kevadel spaa-puhkuse broneerima või lihtsalt ostma hunniku näomaske ja tegema koduse spaapäeva. Ah, elu raskeimad valikud.